Energybusiness

Duaalsus näimise ja tegelik olemise vahel...kas permanentne? Mis on halba harmoonias? Milleks alati võitlus, konkurents-- läbi laipade tähtede poole?

My little runaway

Mitte ainumatki tarka, mõistlikku, murelikku, tulevikuga seotud mõtet alates 22. juulist...trip teise dimensiooni..kus midagi hingele, midagi niisama meelelahutuseks-taustaks, midagi tõeliseks peoks...Ehkki täiesti kindlalt sai minu südames koha indiaani naine Mary Youngblood, kes oma rahva flöötidega suutis lummata terve Ugala teatrisaali pooleteiseks tunniks ilma igasuguse võimenduse ja efektidega...poolteist tundi tõelist teraapiat ja rahu...
Ja vanad armastuslaulud kandlel, lõõtsal, kitarril, torupillil...Tatika armastuslaulu ümisen ma siiani...
Ja kes suudaks unustada Igavest Pidu&Estat&Rasta Orcestra't Ööklubi telgis...
Ja Mullatoidu Restoran, kus piltidel maailmalõpust tabatud surnukehad looduses laiali, kuid pildiallkirjad viitamaks hoopis eemale surmast-- Pihlakate sünd, Konnamõrsja, Leping, Metsavarga hingehoid...

Kuidas karastus teras?-- Hästi, tänan küsimast:)

spliiiiiin?

Pärnalõhn...puhkuse algus...plaanid?...üle 8 kuu koju...ehk mere äärdegi, lubas ju kaunist ja sooja laupäevast alates. Ja metsmaasikad pidid ranna ääres valminud olema ning neid olla palju...

Sumedalt tasasel suveõhtul...

Liiga palju negativismi, tõdemus faktiliselt...liiga palju stampe....liiga palju klammerdumist selle asemel, et koos kulgeda...ehk läheb üle...

Kusagil keset vaikust

Mõtetu on end raisata negatiivsetele tunnetele, mõtetu raisata oma energiat sõna otseses mõttes...kui seda niiehknii juba vähevõitu on. Milleks vihastuda, armukadetseda olematutel põhjustel, leida end kogu maailma peksupoisina...milleks lükata kahe käega eemale head läbisaamist, mõistmist ja sõprust; milleks olla kannataja? Ja kas võib võtta enesele sildi "egoist" ning sellega kõikke põhjendada? Mina olen seda ka kahtlemata, aga ma ei leia, et see oleks valimatult kasutatav relv ja enesekaitsevõte alati...

Kas iseenda enesetunne saab paremaks, kui on näha, et teisele on meelega haiget tehtud? Kas võib keegi nõuda teadaoleva niigi ülitillukese ja eksklusiivse suhtlusringi, mis ühele inimesele on vaat et eksistentsi alus, pisendamist konkreetselt ja otseselt? Kas sellest sünniks kokkuvõttes parem sõprus? Kas sõber on see, kes sinu mõtteid valimatult takka kiidab? Kas sõbral on õigus jääda oma valikute ja arvamust juurde, kuid siiski olla sõber? Kas sõprusel on ranged kriteeriumid või on see pigem tunnetuslik küsimus? Kas diplomaatia on võimalik? Milleks valida kahe võrdselt ent iselaadselt hea vahel? Milleks konkurents? Milleks alati valikud? Milleks astmetele asetamine? Ja milleks neid tekitada tühja koha peale?

Rahu, hea läbisaamine, erinevate maailmade arvestamine...kas seda on tõesti palju tahetud...

Buddha õites puu all...

Päike , rukkirääk, mets ja armastus

Eluga tagasi, ehkki 10 km enne Tlna auto peale saades ja kesklinna suunas vurades tuli taas mõte, et kuidas see linn ikka mitte mingi mõtet enesese ei sisalda...raha lõhn/hais lööb juba kilomeetrite tagant pikali...stamp, I know, aga minu jaoks nii on...Kalamaja ehk veel kuidagi aga muidu...uhhh...

Aga pidu oli äge, külmavärinaid tekitavalt vahva ja siinkohal tuleb tänada kompanjone, sest ilma inimesteta ikka ei saa. Tõeline puhkus...mmmmmm...Ja hääletada end keset linna läti käsitööliste bussi peale, et õigeks ajaks lavale jõuda( kusjuures ajastus oli perfektne) ning laulda neile bussis tänuks Kungla rahvast ja ühiselt Puhu tuult eesti-liivi keeles...lihtsalt ülev...Ja olla rahvaga laval ning laulda ja laulda ja laulda ja nii, et sind isegi kuulda on( milline areng tõepoolest)...ülivõrdes tunne...Midagi ma siiski veel tunnen jah...ehkki aeg ajalt ma kahtlen selles ja mõni veel...

Kummalisi olukordi tuleb ette...mitte et oleks halb olnud, aga lihtsalt üldse mitte minu moodi...keegi ei saanud ilmselt aru...

Pimestatust nägijaks

Huvitav, kuidas küll tunded sind pimedaks löövad...eriti minusuguse, kes kord juba ette võtnud, ei taha mitte enam lahti lasta...luuletab teisele kuldse kuu selga ja on ääretult õnnelik ning pikalt kusjuures. Eht jäärapäisus, ehh jäärapäisust...Ja kui nüüd realistlikult mõtlema hakata, siis ei olnudki ju mitte midagi, isegi sõpra mitte, sest minu definitsioon sõprusele on hoopis erinev...alates sellest, et sõbrad r ä ä g i v a d teineteisega, kui on midagi halvasti või vastupidi toredasti...kas see on siis tõesti nii ränk kriteerium??? Aga olgu, eks ole sellest ilmutuse saamisest juba päevi mööda läinud, ehkki küsimus "miks nii" jääb ilmselt igavesti. Paluma ma aga kedagi enam ei hakka! Ei kunagi enam! Vajan keskkonnavahetust, head seltskonda, head filmi, head shokolaadi...ja see kõik on kohe-kohe käeulatuses...kui muidugi sõbralik Tlnna poole kulgev autojuht minu peale võtab...elagu pidu:)(laulupidu:)))...hetkel...