Kusagil keset vaikust

Mõtetu on end raisata negatiivsetele tunnetele, mõtetu raisata oma energiat sõna otseses mõttes...kui seda niiehknii juba vähevõitu on. Milleks vihastuda, armukadetseda olematutel põhjustel, leida end kogu maailma peksupoisina...milleks lükata kahe käega eemale head läbisaamist, mõistmist ja sõprust; milleks olla kannataja? Ja kas võib võtta enesele sildi "egoist" ning sellega kõikke põhjendada? Mina olen seda ka kahtlemata, aga ma ei leia, et see oleks valimatult kasutatav relv ja enesekaitsevõte alati...

Kas iseenda enesetunne saab paremaks, kui on näha, et teisele on meelega haiget tehtud? Kas võib keegi nõuda teadaoleva niigi ülitillukese ja eksklusiivse suhtlusringi, mis ühele inimesele on vaat et eksistentsi alus, pisendamist konkreetselt ja otseselt? Kas sellest sünniks kokkuvõttes parem sõprus? Kas sõber on see, kes sinu mõtteid valimatult takka kiidab? Kas sõbral on õigus jääda oma valikute ja arvamust juurde, kuid siiski olla sõber? Kas sõprusel on ranged kriteeriumid või on see pigem tunnetuslik küsimus? Kas diplomaatia on võimalik? Milleks valida kahe võrdselt ent iselaadselt hea vahel? Milleks konkurents? Milleks alati valikud? Milleks astmetele asetamine? Ja milleks neid tekitada tühja koha peale?

Rahu, hea läbisaamine, erinevate maailmade arvestamine...kas seda on tõesti palju tahetud...

Buddha õites puu all...