Päike , rukkirääk, mets ja armastus

Eluga tagasi, ehkki 10 km enne Tlna auto peale saades ja kesklinna suunas vurades tuli taas mõte, et kuidas see linn ikka mitte mingi mõtet enesese ei sisalda...raha lõhn/hais lööb juba kilomeetrite tagant pikali...stamp, I know, aga minu jaoks nii on...Kalamaja ehk veel kuidagi aga muidu...uhhh...

Aga pidu oli äge, külmavärinaid tekitavalt vahva ja siinkohal tuleb tänada kompanjone, sest ilma inimesteta ikka ei saa. Tõeline puhkus...mmmmmm...Ja hääletada end keset linna läti käsitööliste bussi peale, et õigeks ajaks lavale jõuda( kusjuures ajastus oli perfektne) ning laulda neile bussis tänuks Kungla rahvast ja ühiselt Puhu tuult eesti-liivi keeles...lihtsalt ülev...Ja olla rahvaga laval ning laulda ja laulda ja laulda ja nii, et sind isegi kuulda on( milline areng tõepoolest)...ülivõrdes tunne...Midagi ma siiski veel tunnen jah...ehkki aeg ajalt ma kahtlen selles ja mõni veel...

Kummalisi olukordi tuleb ette...mitte et oleks halb olnud, aga lihtsalt üldse mitte minu moodi...keegi ei saanud ilmselt aru...