Positiivsed emotsioonid aitavad üle elada ka kõige pikema magamata ööpäeva;)

Plassilt sinine ebamäärast tooni taevas, kiirteta tulioranz päikeseketas juba üsna kõrgel üle puulatvade, kappavad uduhobused Kvissentalist Emajõe kohal... paar kontsakingi, seelik, käekott ja sakvujaaz...15 minutit ja Tähtverest sai bussijaam... lehvitada ei saanud, sest kulgesime hoopistükkis mööda Herne tänavat linnast välja...taas...
See viimane pilk ja järgmine oli juba tlna transpordikeskus.
Kaks aastat hotellis on mulle õpetanud suurepärase oskuse magada ükskõik mis kohas, ükskõik mis ajal, sealjuures täieliku sügava unega. See on küll asi, mis mind rõõmustab.
Nagu osaliselt ka praegune elukorraldus.
Olen tihti Tartus, kuid siiski eemal. Selline kummaline tunne on nagu oleks suutnud ennast mingist keerisest välja rabelda ja käiks vaid aeg-ajalt kuristiku serval pöörlevaid-haaravaid tuuleiile nuusutamas. Seejärel keeran otsa ringi ja tulen tulema. Jääb olemata igapäevaelu rutiin. On vaid erilised hetked, mis veedetud koos kõige parematega...

Robbie ikka oskab kohe...tänasesse ilma ja meeleollu VÄGA sobiv...

Metsa alevik, Sinilille 7

Kellegi tuttav, tuttava tuttav etc vabastab väga lähemas tulevikus elamispinna Rapla linnas või teab omakorda mingit korteri/elamispinda vabanemas- ma soovin selle kohta infot:)
Äkitselt hakkas väga-väga kiire!!! Ma väga loodan, et kuuse alla ei just ei tõsteta, aga stressivabam elu oleks päris mitmel osapoolel, ma arvan, kui leiaksin päris oma pesa.

Ma tahan näha
...oma raamatuid riiulil
...oma riideid kapis
...oma tasse-taldrikuid ja pokaale
...oma kassi stressivabalt ringi liikumas
...ja vabalt kuulata oma plaadikogu

Tüdruk, kel lumesadu silmis

F...ing idealist! Idealistid on ajalooliselt juba alla jäänud. Neist on teerulliga üle sõidetud, nad maha tapetud või on nad ise depressiooniga oma kannatused lõpetanud.
Üks idee on, et oma elus püstitad eesmärkide poole pürgimine oleks võimalikult paindlik ja teiste eludesse mittepuutuv (negatiivses mõttes kohe kindlasti mitte). Ehk siis vältida "üle laipade tähtede poole" käitumisviisi samas mitte lasta ka end jalge alla tallata. Kiirustamise ja tempotamise asemel püüda järgida sisemist rahu ja tasakaalu. Need on vähemuse eesmärgid ja vähemus on niiehknii määratud hukule... Kõlab nagu märtrijutlus, aga mõeldud on see ilma emotsioonideta. Kui faktid.
Aga ikkagi!

Minna metsa, leida üks orvaga puu ja sosistada oma mõtted sellesse...Kaevata auk maasse ja peita nad sinna...Ilmselt puu kuivaks ja maa muutuks igaveseks viljatuks.

Ma pole kunagi näinud õudsaid, painavaid, halvaendelisi, meelespüsivaid unesid. Eile öösel, peale toredat päeva ja väljas kauni kevadilma nautimist nägin...

Eesti filmid väikelinnas

Meil siin on kino tavaliselt teisipäeviti. Ja pilet igasugu inimhingedele vaid 20 ümmargust kroonikest! Seda õnne ära kasutades olen oma hindava pilguga üle vaadanud kaks viimase aja väljalaset.

"Kuldrannake" . See unustamatu kilusadu:D Üpris palju vaimukaid ütlemisi ja detaile. Lõbus-kurb (aga seda viimast rohkem vürtsiks, et ülearu kergekaaluline poleks). Plusspunktiga tükk.

"Ruudi". Tekkisid kohe paralleelid "Röövlirahnu Martiniga". Samamoodi üksikema väikse jõnglasega, kes endale teist vanemat igatseb. See aga tundus kuidagi tummisem-asjalikum. Ja otse loomulikult helitaust. Avage leht, siis kuulete;) Juhin tähelepanu väikestele nummerdatud nupukestele koduka allservas. Raudselt plusspunktiga.

Sulepuru

Oi, te plikad...!!!!

Tahavaatepeegel

Master!
Apprentice!
Heartborne, 7th Seeker
Warrior!
Disciple!
In me the Wishmaster*

Nädalavahetusel sain teada veel ühest isikust, kes olevat nagu mina. Nüüd on meid vähemalt kolm:) Kolm, kellel on kaks nägu/ kaks olemust/ kaks mina=> surmtõsine ja lapselikult siiras-helge. Üks pelutab, teist ei võeta tänapäeva skeptilises maailmas tõsiselt. Enam. Me olevat ka väliselt sarnased. Oskavat teha pikka juttu detailidest/ lihtsaid asju esitada väga targalt-keeruliselt. Ütle siis...

XXX

Liiga palju sidemeid-niidikesi inimestega, kellega oleks vbla mingist aspektist (meeletervislikust?) kasulikum omada neid vähem; liiga vähe sidemeid-niidikesi inimestega, kellega neid peaks olema hoopis rohkem... kas ikka?

Kuni need punktid pole paigas, siis tasakaalu ei ole. Sest sidemete olemasolul ootad samapalju vastu, kui ise tunnetad end andmas=> infot, muutumist, arengut, tähelepanu, mõistmist-arusaamist, sõprust. Mitte, et nüüd konkreetset nimekirja peaks pidama, aga see tasakaalu tunnetamine on sisetunde küsimus. Nagu ka rahulolematus.

XXX

Kolmapäeval ei tule. Lihtsalt. Tööasjad.
Kl 16.00(vist?!?) TV 1000 Kangelane(Hero). Küllastumus ei ole veel saabunud...miski 5 x vist...
2046 ka millalgi selle nädala sees...


*Nightwish

Vaevalt on kevad käes, kui juba me unistame suvest...hoidke hobuseid ja nautige hetke!

Kaks homoseksuaali plaanivad vahekorda.
"Jookseme voodini võidu. Kes ees, see mees"

Kummaline...see oli reedel väga vaimukas. Reede oli üldse tore päev. Sain ema ja vennaga üle pika aja kokku. Tädi maakohas sai maha peetud järjekordne sünnipäevapidu. Osalisteks seekord perering. Lahedaim pidu ever, uskuge või mitte. Testisime minu teooriat alkoholi tarbimise kohta ja ma sain kinnitust. Alkomeeter ja enesetunne kinnitasid seda igast küljest:P
Puhusin seebimulle ja tantsisin tädimehega foksi ja sambat ja rumbat veel tärkamata õuemurul. Ilm läks hämaraks ja suisa pimedaks, kui lõpuks tuppa ära tulime. Kingituste nimekiri on nüüd ilmselt lõplik ja võib joone alla tõmmata. Hea meel kõigi ja kõige üle.

Laupäev. Rongisõit ja Ostlemine. Nagu ehtsad "maalt ja hobusega":P Ema polnud ligi 15 aastat Tallinnas käinud. Tuuri ja kultuuriprogrammi polnud mahti ega lõpuks ka jaksu läbi viia. Tuleb endal silm peal hoida, millal KUMUs ilma piletita kunsti kaema lastakse. 1. juuni olla kindel. Ehkki siis on kindlasti hordide kaupa rahvast, kes ilmselgelt kunsti varjutavad. Paraku. Ma veel mõtlen...Tahan lähemal ajal minna.
Nagu siin just ajakirjanduses oli artikkel, kus "kõik teed viivad Viru Keskusesse" kohalike tshillivate noor-rahvaste jutu järgi- jutt õige. Talitasime meie niisamuti. Ent mitte hängimise eesmärgil vaid vennale põhikooli lõpetamiseks sobilikku ülikonda hankima. Mina kui isehakanud stilist, ema kui rahakott, vend kui modell-mannekeen. Tõene oli ka misiganes Murphy seadus=> trampisime läbi kõikvõimalikud vähegi asjalikke meesteriideid pakkuvad osakonnad ses suures kompleksis ning kogu komplekti (pintsak+püksid+särk) saime...viimasest boksist:D Oi, seda komplekti kannaks isegi- pintsak sai punase siidvoodriga....mmmm...
Muuseas, selle aasta kevadlill on hele-helekollane. Viru poisikeselt sain- mustale jakireväärile:)

Diskuteerisime õhtul elavalt ka võimalike edasiõppimise võimaluste üle. Unistasin, et hakkab sama kooli õpilaseks, mille keskastme vil! mina olen, seejärel tuleb ülikooli, hakkab korporandiks, omandab laia silmaringi...ehh...poisil hoopis teised plaanid...ei mingit järjepidevust...
Ilmselt napib ka eeskujusid.
Mis seal maakohas ikka tahta.
Natuke hakkab eneseuhkusele, et ma ise pole piisav eeskuju.

Kas kitsas silmaring ja palju pappi või laiem vaatenurk ja vbla palju pappi/äraelamise mõõdu järgi?

Ma ei ole näinud teda kasvamas. Olin ära praktiliselt tema seitsmendast eluaastast saadik. Algul internaadis, hiljem Tartus. Nädalavahetused vaid...
Ootamatult on ta suur ja asjalik...
Kas minu võimuses oleks olnud tema mõttemaailma suunata?

Saun-spa-juuksurisalong ja küpsetatud shampinjonid sinihallitusjuustuga. Taevalik:)

Pühapäeval ainuke märk lihavõtetest- sibulakoortega munade värvimine. Udupeened ja ilmakaunid. Panin pere bussile. Poetasin pisara.

Dream on Dream on

07.04.2006

Poleks pidanud minema. Möödas on need ajad. Mitmesugused ajad. Otse bussilt, otse peole. Liiga palju võrdlusmomente. Torditükk kattis kahe päeva energiavajadused nii takkajärgi kui ette. Teistel oli ilmselt tore. Seegi hea... Meeleolult ultramelanhoolne...

08.04.2006

Kui naisterahvas on nukker, siis kannavad jalad ta iseenesest poodi. Õnn, et midagi ka tõesti vaja osta oli:) Tegin iseendale kingitusi...

Õhk oli kevadine. Mahe ja malbe. Just jalutamiseks mõeldud. Unustasin meelega maha kellaajajälgimise ja kiirustamise. Nii algasidki ettevalmistused lauakatmise osa alles õhtul, mil sõbrad juba saabusid. Aga- protsess ja teekond ongi huvitavam koos läbida. Ühiselt valmisid nii soolased kui magusad road, mis kõik ka oma lõpp-punkti leidsid. Eventually. Kokad-kondiitrid olid tasemel;))) Aja- ja asjakohased õnnitlused-tervitused-embused-lilled-kingid.
Põhirõhk oli muusikal. Seda oli palju. Seda oli varieeruvais stiilides. Kuna kõik seltskonna liikmed polnud vaimustuses eri sorti metalist, siis sattus sekka ka helgemaid noote. Keegi ära ei surnud ja permanentseid kahjustusi ei saanud:P Tantsiti hoopis, ehkki pigem võiks seda nimetada enese väljaelamiseks. Ja seda kõike ILMA alkoholita, mis on minumeelest väga olulise tähtsusega märkus! Kolmanda komponendina seltskondlik suhtlus ja voila.
Mulle meeldis.
Tagasiside oli ka positiivne:) Tänud kõigile, kes mind oma päevaplaani paigutasid ja pidasid oluliseks kohal olla( )

Lõpp läks ekstreemsesse kellaaega, mis andis paraku päris sapise tagasilöögi pühaba hommikuks. Sellest moraal=> ma jätan mõneks ajaks kõrvale vabatahtliku osalusega üritused, mis siiski mingil määral kohustavad, kui juba nimi üles antud on. Sest kunagi ei või teada, millal mu füüsis üles ütleb. Ja lihtsalt ei jaksa. Kurnatus diagnoositi juba eelmisel kevadel. Vahepeal pole pikemat puhkust võtnud...

09.04.2006

Nimepäev. Kaunis kevadpäev. Taas. EI kiirustamisele. Taas. Selle asemel puhkasin nii kaua kui tarvis ja siirdusime Emajõe äärde. Koos "mullitajatega". Kiigupingil naudiskledes polnud vajadust energiat puhumiselegi kulutada- tõstsin vaid käe ja tuul tegi mulle minu eest:)
Teemad olid aga tõsised. Elulised. Mõistmine suurenes. Ma arvan.
Rahuloleva laisa päikese käes mõnuleva kassi tunne...

Keeldun vaatamast s...a, kui võib vaadata sinililli!

Tähistamine, mida lubasin, et ei tule...kas see teeb minust sõnamurdja:P

Laupäev.
Õhtul peale kaheksat.
Konvent.
Olen olemas. Kohvi ja kookidega.
Mitte midagi väga uhket.
Lihtsalt.
Seltskond.

Kes seda loevad, teavad ja tahavad- ootan:)

Peale vastuvõttu võimalikud variandid, orientiiriks vaid pühapäevahommikune Tlna buss.

Kevadekuulutajad

Päris suuremõõtmelised basseinid põldudel.
Kaks esimest toonekurge paaris liuglemas nende kohal.
Reaktiivina kihutav mootorrattur, kes jätab endast maha vaid helijälje ja pahvaka sinist suitsu, sedagi võib-olla. Nii kiire, nii kiire...

Tegelikult on päris tore bussiga Tartusse sõita 1+2,5 h tundi potensiaalset aega, kus saab rahulikult eelseisvateks enesekehtestamisteks/ arvamusavaldusteks valmistuda, asju läbi mõelda, materjale lugeda, puhata ette. Autosõidu korral jääks see kõik ära.
Kõik enneolematud asjad hakkavad ka ribu-rada mööda juhtuma. Alustades kinnaste unustamisest bussi. Neverever pole sellist asja enne olnud!!! Kas ma peaksin sellele sügavat tähelepanu pöörama ja märke otsima hakkama? Tä'nu operatiivsele tegutsemisele telefonidega lahenes asi positiivselt.

Kellast- kellani planeeritud õhtu. Õnneks vaid meeldivate asjadega:) Tantsimas käiks küll ja veel, puhtalt õhkkonna pärast, lisaks kerge treening. Õrn kevadvihm, mis tervitas majast väljaastujaid- oleksin niiviisi võinud linnas jalutada vähemalt tunni...

Miks suvel päikeselise päevaga on maapinnal näha liikuvaid pilvejälgi, aga talvel seda ei juhtu?

Kim Ki Duk "Vibu"
Kõige rohkem 1,5 A4 teksti kogu filmi peale kokku. Pilkke ja muusikat selle asemel aga paksu köite jagu. 16- aastane tütarlaps nii 60-aastase mehega keset merd laevaloksul, mis on nende ühine kodu. Mõne kuu pärast on saabumas nende pulmapäev. Tütarlaps on leitud mehe poolt kümne aasta eest ja niiviisi hooles ja armastuses üles kasvatatud. Enesele naiseks. Ja kõik on õnnelikud ja rahul. Kuni ühel päeval saabub perioodiliste harrastuskalameeste paatkonnaga kaugelt kaldalt noormees. Edasi hargnevad kummalised liinid, segatuna kerge müstikaga.
Oluline roll on täita neiu-vanamehe erilisel sidemel, mis ennustab saatust ning vibul ja selletaolisel keelpillil. Lõpp pole tavapärane. Veel üks variant armastuse kummastavatest keerdkäikudest... meeldis...

See muusika... lebaksin suvisel palaval pärastlõunal, kui väljas ei kannata liikuda, toas vaibal. Aken lahti, kardinad hõljumas...Või sama stseen kusagil keset merd aerupaadi põhjas... Või rõdul...
Mittemidagitegemine...
Vabaks lastud...

Vana hing

K. Ishiguro "Päeva riismed".

Selle läbitöötamisel süvenes üha enam tunne, et ma ei ole sellest ajast. Sellest praegusest ajast. Väärikust ja lojaalsust, mida kirjeldati läbi peategelasest vanakooli inglise ülemteenri tagasivaadete kaudu, tänapäeval naljalt ei kohta. Kadunud on dzentelmenid ja daamid, kes igas võimalikus/võimatus olukorras suudavad säilitada takti ja stiili. Sellised mõisted nagu autunne, õilsus, usaldatavus, kindel sõna, oma emotsioonide talitsemine, järelemõtlikus...
Kadund asjade hulgas enamusel. Paraku.
Olen ma liiga kriitiline?
On mul latt liiga kõrgel?


Mu olematul öökapil hunnik etiketiraamatuid.