***

Minu vanaisa suri täna õhtul.
25. jaanuar siis.
Päev peale ema sünnipäeva.
Neli enne iseenda oma.

Esimene matus minu eluaja jooksul minu enda suguvõsas.
Muidu käinud vaid organisatsiooniliikmete omadel.

Kultuurilisa

25. märts.
Riia.
Jevgeni Onegin.
Kaks kuud kannatust.
Hakkan päevi ristidega maha tõmbama:)

Reality bites

Nädal aega veel. Või siis teistpidi- vaid nädal aega veel Tartus. Intonatsioonid oskate ise juurde kujutleda. Ootamatult selgub igasugu asju, mis veel tegemata selle viie aasta sees. Näiteks pole üle vibusilla kaare käinud... (kas mul peaks häbi olema?!? eksamilt olen küll läbi kukkunud:) Kõiki neid kohti, kuhu pole jõudnud. Näiteks vana lihakombinaadi hoone...

Iseenesest klapib kõik ideaalselt. Sellest aastast oleks mul üür kõvasti tõusnud ja üksi poleks ma seda enam päris kindlasti maksta jõudnud. Isegi imestan, kuidas mind need kolm aastat sellise naeruväärse summaga peeti. Korter ju ülikorralik ja suht heas kohas. Seega kolimine oleks tulnud niiehknii ette võtta. Teine võimalus- hankida endale korteri(elu)kaaslane;)

Teine teema on töö ja eneseteostamine. Erialalised võimalused siin Tartus või ka maakonnas suht nutused (loe:olematud), ent minu kindel soov ja tahtmine on hakata lõpuks ometi tegelema erialaste asjadega. Milleks käia viis aastat kõvasti koolis, kui palka hakkad saama administraatorina. No ei ole ikka päris see... Tahan teha PÄRIS tööd. Rahulikult. Omaette mõistlikus kollektiivis. Aitab küll sellest üliõpilasena virelemisest. Lõbus on küll ja reaalne elu on kuidagi kusagil kaugel, ent mingil ajal võiks ikka asjalikumaks ka hakata. Eks näis, mis ma viie aasta pärast arvan.

Tänase päevaga tõdesin taas, kui kaugeks on mulle jäänud/ igavesti olnud igasugune bürokrkaatlik asjaajamine. Usaldan pigem teise poole teadmisi/ arusaamist, kui hakkan tutvuma määratute määrustega Riigiteatajas. Sealsamas hakkangi just piinliku hoolega seadustega tegelema;))) Kas pole kummaline?!? Ehk ma siis arenen teadlikumaks üldises plaanis samuti...
Ühesõnaga, tühiseda asjad, aga vandusin endale, et ei jää enam kunagi töö ajal haigeks ja lehe võtan alles siis kui päris surm silme ees.

Aga eile oli tõeliselt meeleline päev. Väljasõit Tartust. Vestlus helde- helge Ingliga, ühega vähestest, kes minusse ning minu elu edusammudesse siiralt ja jäägitult usub. On hea teada, et ta on olemas. Tartus tagasi=> Sadamateater, Kim-Ki- Duk'i Tühi maja (Bin-jip).
Verbaalne dialoog peaaegu olematu, seevastu emotsionaalne, visuaalne...mmm...pure pleasure.
Lõpplahendus tõusis kõrgele ära, "tavalise" kohale ja selle ümber, tekitades saalist lahkudes iseenesest huulile salapärase sisemise naeratuse ning südamesse õhulise kerguse, samas nii sisutiheda. Sellepärast mulle meeldibki vaadata ida-filme inimsuhetest. See ei ole kunagi labane, räige, pealiskaudne, stereotüüpne. Enam sisu, väljapeetust, väärikust, pildi-pilgu-heliga paljude väga oluliste asjade edastamine teineteisele. Film, mida vaatan, on tihe ja igal hetkel kaasamõtlemist ootav. Kunagi ei saa seda vaadata niisama "lihtsalt", mingi tegevuse või jutuajamise taustaks.

Kuum vann. Küünlad. Rahu.

Hämming ruudus

Ühe korra jätad konventi tulemata ja mitmed võimalused kohe hajuvad tuulde. See see on, kui 24/7 pole internetivõimeline. Huvitav, kuidas nad seal Tallinnas mind nüüd äkki avastanud on...
Ja alati loen ma seda kutset päev PÄRAST meeleolukat õhtut. Kas pole irooniline:)? Seda just nüüd, kui ma TAHTSIN kuhugi minna...Hmm

See-eest vaatasin ära "Tütarlaps pärlkõrvarõngaga". Sadamateatris. Ehkki oli mitu segavat faktorit=>
* käre külm väljas takistamaks tulekut teatrimajja
*samas majas asuvas kohviku moodi osas algas koos filmiga kellegi tellitud piduõhtu elava (valju!) muusikaga. Poole filmi pealt keerati filmiheli valjemaks.
*filmi kvaliteet oli kehva st. pilt kippus olema normaalsest kõvasti udusem (seda mitte ainult minul!) ning subtiitrid imetillukesed. Õnneks oli tegu inglise keelse tükiga ja tekst minimaalne, seega viimane viga väga ei häirinud.
*kuidagi "hakitud" viis minekul ühelt teemalt teisele. A vbla see oli taotluslik kunstiline võte. Päris valesti nagu polnud, et saaks süüdistada kinomeest vale lindikarbi pealepanekus;).

Sellest kõigest murdis teos oma mõjukuse ja lõpuni väljaütlemata teemaarendustega mürinal läbi. Kui nii võib väljenduda suhteliselt ebamaise õrna sisu puhul. Samanimeline raamatki pidada olema. Kõlab katustkergitavalt.
Üks on kindel- suurimat põlgust kutsuvad esile kiimane rikkurist paks vanamees ning piiratud maailmapildiga enesekeskne üliarmukade rumal naine (vanus pole oluline). Mida teavad nemad õrnadest tunnetest ja rikkumata maailmapildist...

Silmad pärani kinni

Pittu tahaks.

Päris head filmid ja Vennaskonna kontsert koos Jäääärega. Seekord Sadamateater. Kunagi oli komplekt Sõpruse Puiesteega Illusioonis...

Kui tõeliselt ammu ülikooli astunud inimesed end siiski üle aastate kätte võtavad ning tagasi reele ronivad ja selle reega ka lõpujoone ületavad, siis... kõrgeim reiting kiitust ning au!

Põrgukülm=oksüümoron

Palju aega iseenda jaoks. Mitte midagi teha. Viia elatuskulud miinimumini. Mitte võidelda tuuleveskitega, mida ainult mina paistan nägevat, maailmaparandaja nagu ma olen. Ehkki ma tean, et alla ei anna veel niipea. Distantsid ehk õpetavad mõtlema laiemalt, eemalduma detailidest. Ehkki väikestest asjadest algab kõik.
Tuulevaikus eksistentsis, mõtetes ja ümbritsevas sotsiaalses keskkonnas.
Heh, millal ma viimati midagi kirjutasin? Eelmisel aastal? Siis veel mõned, mida pole üles pannud, kuna võivad olla liiga isiklikud. Visata kont võõraste inimeste hambusse arvustamiseks? Teisel lehel, mitte siin.

Kui sõber ollakse vaid läbi käsitluse, mis sinust kasu on... Mis võimalused sul on. Mitte sinu enda mina ja isiksuseomaduste/mõtete/ vaatenurkade/ maailmakäsitluse poolest.
No on igasuguseid inimesi, no on.
Jumal (või kes iganes, see Üks) tänatud, et ma pole kõikide tüüpidega veel kohtunud. Ei taha näha inimkonna põhjakihti. Milleks kõigeks on võimeline samasuguse bioloogilise koostisega olend, mis mina ise. Võib-olla see teeb minust snoobi. Lastagu mul see siis pisut olla. Kes patuta, pildugu kive. Muus osas palun ennast aktsepteerida nagu ma olen. Spartalane ja karmi sõnaga.

Limpsin kakaod.
Kuulan südamelööke.
Loen digikirja.
Hakkan raiuma teed läbi tardunud mõtete ja tuhandete hingeõhu koju.

Kust saada Ford Transit/ Citroen Jumper/ Peugeot Boxer vm kaubik, mis mu bensiiniraha eest siit Tartust ära koliks?

Üks asi, mida oodata.

Külmapühade aegu

Nii palju häid mõtteid ja mitte ühtegi suitsupakki taskust võtta, kuhu need üles tähendada. Seepärast nad Universumi avarustesse ka tagasi on siirdunud. Teine võimalus- käia ringi nagu ajakirjanik=> diktofon või märkmik-pliiats taskus ja käepärast.

1. veebruarist 2006 hakkan siis ametlikult riigiteenistujaks. Elamine on ka ajutiselt korraldatud. Jääb üle muretseda vaid transport ning paar head ja tugevat inimest, kes aitaks asjade liigutamisel.

Eks see üks hullumeelne semester saa olema, aga mulle väga meeldis R. kommentaar: "Noor inimene ja huvi on, miks mitte!" Vahepeal tekkis kahtlusemoment, kas kõike enda peale võetut on reaalselt võimalik ka ellu viia. Kas pole ma mitte enesest ja oma võimetest liiga heal arvamisel. Samas oleks halb ka kohe ette kahtlema lüüa ning mugavam tee st. käegalöömine valida. Seda enam, et ma TAHAN mõlema asjaga tegeleda. Nii rebastega kui oma tundmatu tööga.

Ja tahet olen ma alati kõige aluseks/ kõige vabastajaks pidanud.

Human woman/ inimlik naine

Me kõik läheme.
Võõrasse riiki. Valguse või Pimeduse Riiki. Teise linna. Teistele teemadele.

On üks koht, üks loojate pesa, kuhu külla minnes ei lahku ma kunagi tühjalt. Saab täidetud minu vaim uue jõuga ning täiendub ka minu riiuliruum/ tuleviku seinapind. Mina, kes ma kunagi ei oota kellegilt kingitusi, üllatun alatasa:)
Korralikku eksponeerimist ootab kaks maali(laadset taiest). „Samurai“ & „Päike" (Cocteau Twins'ist inspireeritud).

Viimane üllatus oli must luuleraamatuke. „Saar“. Crystal. Pühendusega autorilt. Läbivateks teemadeks ulmeline Kõiksus, galaktika, tühjus, vesi, pühalikkus, Egiptus, inimkond, teadmised ja geneetika. Tuttavlik, sest ehkki teised teemad, on see kogumik minimalismi üks päris hea näide. Leidsin omale lemmikuid rohkem kui kolm:) Mõelda ühtpidi ja teistpidi ja mõtte sisse ülepeakaela ära lahustuda. Vangelise Reprise ja see kogu- katusekonstruktsioonid muutusid pea olematuks...vbla aitas kaasa ka asjaolu, et aasta algus kuni siiamaani on kulgenud hullumeelses rütmis=> segamini kellaajad ja olematu rutiinirütm.
Mõned stiilinäited.

Mungana vaikselt palvetades
keset elust kihavat aeda
üks liblikas rabeleb Elupuu vaigus
nii hämmastavalt ükskõikne on looja!
Ohanuna, mungana, kurvana
saadan teele rahusõnumi
uue liblika näol

********************

veevulin...
tõstan pead-
imekaunis maailm avaneb mu silme ees...

*******************

ajahambast puretud torn
selle ümber seitse sammast
kas oled see sina
ja sinu seitse meelt?

Pidulikus saalis trooni
käetoel must ronk
kraaksatab ja kajab
pimedusse...

kas on see sinu
tühi meel
milles labane vari
kustutab küünlad?

kui mitu mõõka on
sinu seitsmendas meeles
või üheksandas?
mitu piiki tolkneb
sinu heades mõtetes?

„Kui tühi on sinu olemine?“
vaatab Tühjus mulle otsa
ning pöörab selja

piklik kogu tumesinises kapuutsis
heidab kõrge puu ladvalt
teemanttäringuid varemete keskele...

*********************************

me lõikame endalt nina
bio ja tehno
seguneb
implantaat ja mikrokiip

me kehas keerleb
tehnokokteil
tehisveri nanorobot

plastiline op
muudame näo
eraldame pea

teise keha külge
külmutame aju
säilitame kude

vahetame organeid
kust saab odavamalt?
venitame nibusid

silmavärv ja nahatoon
omandanud
reptiilse läike

ajul pole keha vaja
siseneme arvutisse
kahendsüsteem ja terabait
universumi alus

galaktikate parves
keerleme
igavesti õnnelikud!

***********************

Ja siis tulid ridamisi detailidega-teemadega-mõtetega-inspiratsiooniga teineteisega klikkivaid filmikunsti saavutusi.

Chronos=> ülev muusika, kaunid kaadrid loodusmaastiku varjudest ja valgusest, linnamelu, kiirenduse ja aeglustusega. Väga mõjus ja meditatiivne kunsttükk.

Leni Riefenstahli „Tahte triumf“ 1934=> propaganda, kaunid rivid ja innukad sõnavõtud. Pigem ajalookaadreina oluline, kui millekski tõsisemaks tänapäeval.

BBC dok teemal inimkeha ja suremine. Iva sellest=> inimkehad on vaid transpordivahendid. Geenid on need, mis jäävad igaveseks edasi kestma. Põhimõtteliselt-bioloogiliselt, kui oled eostanud lapse, siis on su ülesanne täidetud.

Paar haiget Tšehhi sketši teemal kunstniku enda loomine ja toit=> rõve plastiliinilugu ja tülgastav einela. Aga siiski...:)

Immortel=> prantsuse ulme aastast 2004(?). Enki Bilal- nimi juba omaette. Põimusid Reich'i kotkakujutis Egiptuse muistse jumala teise kehastusena ning edasikestmine ajas läbi geneetilise materjali. Isegi jumalail see mure;) Lisaks imeliselt hea kontrastne filmimuusika- mitte elektro või mõni muu tehniline heli nagu võiks arvata...ja palju lahedaid detaile. Aasta siis on 2095. Tegelikkus ja koomiksimaailm. Inimesed ja tulnukrahvas. Sinine neiu. Asetub kindlalt lemmikute ritta!

Equilibrium=> midagi vana, kindlat ja turvalist. Ilus punkt õhtule.

Kogu laupäevane tegevus. Uni, filmid, inspireerivad vestlused, külasolek. Ja kõik see pea-aegu, et üle õue:) Total bliss:)))))

Räägitakse, et mida teed aasta alguses, seda teed aasta läbi...oh, boy...

Langenud inglid

Kui te teate minu astroloogilist tähemärki ja sünniaastat, siis mõelge sealt edasi.
See selgitab paljugi.
Tulemas on Punane Tulekoer.

Ma ei tea, kes te kõik olete, kes te siia sattunud ja minu tegemised-olemised-mõtted omale südameasjaks võtnud- sellest mõningane krüpteerimistarve. Kes saab aru ja teab tausta, see saab Au, Kiituse ja Valgustuse. Kellele jääb sogases vees kalapüüdmiseks- siis paraku ei saa jah, kilupoegagi. Tuleb kursis olla ka irl;)
Seega- stiil kardinaalselt ei muutu, küll aga püüan aeg-ajalt sisse viia modereerimist oma ülimüstilises käsitlus- ja mõtteviisis.

Viimased nädal aega olen harjutanud endale suurepärase rütmi. Puhkan kuni südapäevani. Ühildan hommikusöögi lõunaga, kerge ja mitmekesine menüü.
Sean ennast valmis, et minna välja/ väliskeskkonda/ reaalsesse maailma st. kella 14- ks Maarjamõisa taastusravisse. Tee käin maha sõltuvalt kodunt lahkumise ajast kas enam või vähem kiirkõnnis 20- 35 minutiga. Pool tundi enese heaks kosutust ja tagasi linna. Seekord aeglaselt ja rahulikult.
Tagasi linnas olles tegelen jätkuvalt iseenese meelelahutusega (kirjandus, muusika, filmid, inimesed), sekka ka asjalikku sekeldamist organisatsiooni asjadega. Olen enesele taasavastanud TÜ raamatukogu ja selles peittuvad väärtused, milledest siiski paraku osasid vaid kohapeal kasutada lubatakse. CDd ja Loomingud näiteks. Seega järgin täiel määral oma aastaalguse lubadust- investeerida iseendasse, teha ennast väärtuslikumaks/tervemaks/terviklikumaks.
Ja tavaliselt on õhtu veninud erinevatel põhjustel üpris pikale. Sekka üks filmimaraton (vahel hästi harva võib tõesti vaadata igasugu ollivuudlikku märulit, sest muidu ma seda ei vaataks ise üksi/kellegagi kunagi, see hetk oli täiesti sobiv) ja üks ilus ja omapäraseks kujunenud sünnipäev sõprade ringis. Siinkohal avalikud kiidusõnad mõistvale ja helget huumorimeelt omavale Heale Minale, A.le:)
Ja vahepeal koju ning igal lõunal uuesti uue ringiga otsast peale.

See teine oluline sünnipäev jäi nädalavahetusse. Ehkki kogu ajaperioodi ja sündmused selle sees võib tõmmata ühtedesse sulgudesse ja pealkirjastada kui 07.- 12.01.06. Kuna nimetajad ning lugejad on pea-aegu täielikult samad. Tantsiti ja joodi, kuulati ja vaadati (teisi, head muusikat, filme), emmati ja juteldi- kõik olid rõõmsad ja õnnelikud. Mälestus hõbetähtedega graveeritud Olemise Loo salajas hoitud tahvlile, naeratus leebe sellest püsivalt huultel. Mulle meeldis.

Ja kõige olulisem asi. Päev varem Kaubamaja Apollo raamatupoe riiuli ees. Kõige juhuslikum kohtumine ever=> I., minu põhikooliajast pärit sõbranna. Kes oli mitmeks aastaks minu vaateväljast kadunud.

„Tere“

Ma tunnistan vähemalt viis hingetõmmet, enne kui ära tunnen.

Suur-suur ülekeev rõõm:)))

Ning me vestlesime sealsamas pingil oma poolteist tundi kindlasti. Ajast ja tegemistest, mis selle sisse on langenud. Oleme palju muutunud ja sattunud käima täiesti erinevaid radu...

Hea meel oli, nii piiritult hea meel.

I take a bottle of wine and I go to drink it among the flowers. We are always three- counting my shadow and my friend the shimmering moon. Happily the moon knows nothing of drinking and my shadow is never thirsty. When I sing, the moon listens to me in silence. When I dance, my shadow dances too. After all festivities the guests must depart; This sadness I do not know. When I go home, the moon goes with me and my shadow follows me.

Algupäraselt Li-Po 8-th century A.D. tõstetuna teosesse Taoism, J. C. Cooper

Läbinisti positiivne

Üksgi kord sattusin õigel ajal õigesse kohta. Üksiti juba Maarjamõisas enese eest hoolitsemas, astusin lootusrikkalt ka Verekeskusesse sisse. Lootusrikkalt, sest alati on õnnemäng, kas õnnestub seekord või mitte. Seekord siis kolm positiivset- rõõmustavat asjaolu/kokkulangevust:
*hemoglobiininäit oli minu sõber
*viiamati olin käinud täpselt aasta eest
*küsiti, kas mina olen ka kutsutud, sest just vajati väga-väga minu grupiga inimesi

Imeliselt hea tunne enne, ajal ja pärast. Tahan emmata kogu linna ja kõiki kalleid inimesi selles.

Nädalavahetuse pikem väljaanne tuleb...mõne aja pärast.

Tahan hell-ju-da, helll-ju-da, helllll-lljuu-da...

Pisut terav, aga siiski parem, kui võis arvata...

Olgu, filmidega lõpetasime mõistlikul ajal (ülisuur üllatus:), aga kes see siis kohe pärast magama jääb...Selleks pole tarvis jututuba ei otseses ega kaudses mõttes. Piisab ainult ühest inimesest, kes hubase tekikuhja all, ja tema mõtetest ning isegi need viimased ei formuleeri konkreetset äratunttavat kuju.

Pole parnassil printsessi-
tema aegadetagust vaimu
haaravaid hoiakuid
teravaid tõdesid
väärikaid valikuid

Kaaluda pole tuhkagi-
sest kaaludel pole tuhkagi
/kõigest igavikuraskune taevakild/

Ammune /19. sajandi/ viis on hääbumas
Kirjad ja kutsed

"...Usun, et naerda on nutmisest parem..."

Investeerin iseendasse ja iseenda aega-
kindel kasum, pettumuste- & riskivaba
/Mis ei välista teisi inimesi selle sisse/

Raamatud, muusika ja filmikunst-
alates 09.01.06 igal püha-ja esmaspäeval Sadamateatris

Inspiratsiooniallikad väljastpoolt-
muinasjutuline Narnia, Hellemai sünnipäev, aastavahetus

Silmad siredalt suured-
32 tundi järjest sidudes vana uuega, pidulikku töisega

Õhtu tipphetk-
piisavalt pikk kodune eelmäng, sujuv sisenemine täiusliku daamina

Esimesed sammud-
garderoob, kava, klaas vahuveini, tutvumisringkäik- klassika

Kogu kompleks täis igas vanuses Puhast Ilu-
kontserdimaja=tantsusaal, teatrimaja=põhilised etteastekavad, Shakespear=läbikäik&chillout

Keda kõikke näha (mina, kes ma tuntud inimesi nägupidi ei tunne!)-
tuttavad korporandid(üksikud), Laine, Tõnu T etc
/Ilmselt nii mõnigi Eesti koore-&kultuurkihi esindaja, häh/

Kolm lavastuskava + Studio 54-
ballett=humoorkas, sõnateater=pisut lühike, kuid tabav, ooper=pompöösne (elus Peugeot laval:), showtants=efektne haarav kabaree
/Täpselt paikka pandud kava, mis võimaldas osa saada kõigest kartmata, et miski kattub ja jääb tähelepanuta/

Tantsumaiad noored & vanad-
alustuseks lavatäis orkestrande koos hr. Sirbiga, hiljem Justament
/Poognaid võeti oi, kui hoogsalt. Tark ei trügi platsi keskele vabatahtlikku puuri/

Piltnik väärikast kunstfotokambrist-
neljapäeval saan kätte
/Kui olen 80-aastane, siis lapselapsele hea näidata-rääkida, et kus olid alles ajad.../

Tipphetkede tipphetk.-
Ingel pokaaliga Teatrimaja mõõtmatute klaaside ees, silmis pisarad ja pidutuled
/Neid esimesi on alati! Pole sellest,e t aasta kaob! Lihtsalt! Mõtted.../

Öö lõppakord-
glamuurpunkbändiga Kasemahlake otse Shakespear'i laval chillides, küünarnukitunne jäi õnneks minu selja taha;)

Kell kaks-
selle kohaga siis aamen, aeg alata taksojahiga

Mitte miski ei kõiguta-
kõik numbrid on kinni, kindad unusid mineku-tuleku kiiruses koju, sukastatud varbaid kaitsevad vaid kontsadega kingad, peale õhukese manti vaid õhtukleit
/Hakkame jala astuma.Koju ei jõua;)/

Öö etteennustamata osa-
soekuum jalavann, hõõgveiniline aromaatne tee, imelised inimesed, hubasus&soojus
/Ta tegi seda jälle! Minu tänutunded paiskuvad ikka veel välja täiesti äraspidiselt. Ent mul on v ä g a h e a m e e l! Minu kunstikogu täienes teise teosega noorelt loojalt:)/

Langetub oluline otsus-
kuna 01.01.06 kl 7.00 tuleb tööl olla, siis antud olukorras mõttetut tegevust nagu magamine=puhkamine, ei hakka ajapuudusel harrastama

Millega sisustub see lühike Tuhkatriinuaeg-
aegade haigeim punkfilm „Jubilee“(?)(made in UK, 1977) + kaks lühilugu libakoerast ja armastusest
/seda filmi vaatavad ainult need, kes oma aja peale tõeliselt vihased on:))))))) performance?/

Tööpäev, see aasta esimene-
pidulikkus kappi, mugavus ülle, tass piimaga kohvi ja teele
/Hea vaikne oli, sai tegelda enesele meeldivate asjadega/

Õhtune filmiprogramm-
siinkohal jõud rauges, nii musttumedaid silmi pole enne olnud. Õnneks ei kajastu see enesetundes!!
/ „Libahundi needus“- pidada hea olema/

Aasta 2006-
esimene poolaasta visualiseerub üsna äratuntavaks.

Alates 04.01.06 "sekretäri" ametikohustes- vastan kõnedele, ise välja ei räägi.

Üks soov on ka.