Vahtraid sasib tuul, need lendavad peatselt ära

Palju õnne, Sa oled nüüd ülikooli esimese astme lõpetanud. Mis tunne on? Nüüd algab alles elu...

Midagi pole suurt teisiti. Erinevalt enamusest on mul elu juba aastaid. Iseseisev. Rippumatu. Ehkki küll mitte erialaline. Liigun selles suunas. Kõige tunnetatavam tunne on, et ei varasta enam aega. Väike haamrike kuklasagaras ei tuleta meelde ja südametunnistus ei karju, kui magan väga kaua, jalutan mööda tänavaid, kuulan helisid, loen ja kirjutan, suhtlen kallitega, lihtsalt olen. Ja see ei tekita minus süüd, et peaksin kummarduma hoopis erialaliste materjalide üle.

Ainulaadne suvi on tulekul. Üks suur osa epopöast on lõpetatud. Tõsine otsustav tööpõld pole mind veel neelanud. Vahepealsus. Üleminek järgmisesse astmesse. Twilight again. Rikkad inimesed kasutaksid seda aega ilmselt reisimiseks. Läheks ka hea meelega. Ent üksik naisterahvas suures Euroopa meres häälega seiklemas... Kõlab VÄGA riskantselt, või kuidas.

Ja tulevik tuleks ära otsustada. Tartu/ Tallinn/ mõni muu koht, magistratuur/ töö/ mõlemad.

Lähen joogasse
Õpin ära lühilausetega eneseväljendamise oskuse
Püüan leida tasakaalu

Veel midagi olulist?