Läändeminek 03.-04.05.2008
Esimene punkt, kus erinevad seltskonnad ühise ettevõtmise nimel kohtusid, oli Lihulas. Särtsu baaris ootas tummine seljanka pikkadel laudadel. Vahvaks nädalavahetuseks oli kokku kogunud seltskond organisatsiooniliikmetest, nende lastest ja kaaslastest ning teiste rahvuste esindajaidki. Eine võetud, saabus meie sekka vil! X kahe vapra pisipojaga, olles meie esimese päeva giidiks.
Vaatamisväärsused algasid kohe sealtsamast- külastasime Lihula linnusemäge ja osaliselt konserveeritud varemeid. „Mäelt” vaadates sinetas silmapiiril juba Matsalu laht ning tuletas meelde, et eelmise aastatuhande algul olid siin kingujalamil kohisenud merelained. Ajalooliste varemete värava lävepakus oli näha pehmesse lubjakivvi kulutatud vankriroopa kumerkausjad rennid…Lastel oli hea meel ohtrate ronimisvõimaluste üle.
Seejärel viiski tee meid lahele- Keemu linnuvaaltlustorni juurde Matsalu lahe kaldal. Käänuline tee kadakate ja rannaniitude vahel, kus nii mõnedki vanad mõisamajad veel püsti ja üllatavalt paljude tänapäevaste inimeste eluasemed ja suvituskohad. Matsalu kandis olla Euroopa suurim ühes tükis rannaniidu ala oma erilise taimekooslusega, mida hooldavad kohati suisa pealemakstult lambad ja lihaveised. Pesitsushooaja tõttu ei lubanud viidad meid rannaniitudel kulgevale matkarajale, vaatasime hane- ja lagleparvi muulilt. Vesi ei tundunudki nii raudkülm…
Salevere astangul sai võetud kerge linnupete, märkimaks ära kaasasolnud tütarlapse viiendat juubelit. Jalgrada kulges loogeldes õrnrohetavate puude ja põõsaste vahel, tärganud rohi oli täis nurmenukke, kannikesi, oma järge ootavaid maikellukesi, linnud olid kui arust ära sidistamisega, õhk lõhnas ja päike paistis päris suviselt- milline idüll! Astangu servalt alla vaadates võis kõrgust üsna korralikuks hinnata, kuna kohati olid varvaste juures suurte puude ladvad. Peale väikest astumist jõudsime „silmavee” allikani, mis kiviseinast allapoole lookles. Pea kõik karastasid karge veega oma silmanägemist, ehk salamisi lootes ka imettegevale jõule? Väike puhkus ja teist ringi pidi tagasi. Astangul oli märke, justkui oleks ka siin asunud kunagi muistne linnus, asukoht oleks olnud väga soodne, kuid arvamised on seni jäänud arvamisteks, väljakaevamisi pole veel tehtud.
Peale väikest arupidamist otsustasime sõita Puhtu neemele, kus asub tuntud laialehelise metsa kaitseala ning bioloogide uurimisjaam. Ma ise olin sellest mõttest väga vaimustunud, ehkki see algselt meie plaanidesse ei kuulunud, sest olin kuulnud ja lugenud sealse looduse ilu kohta palju. Otse loomulikult ei tulnud pettuda! Jätnud sõiduvahendid kaitseaia taha, jalutasime mööda metsarada, millel pikkust nii mõnigi kilomeeter, varjuliste puude vahel kuni kivise rannani välja. Teel olid infotahvlid Puhtu mõisaomanike kunagistest kujundustöödest ilu nimel- loodi stiilne looduslik park, mis ongi praeguse metsa aluseks, puhkemajad, mis nüüdseks hävinud. Siin asub ka vanim (Euroopas?) luuletaja Schillerile pühendatud ausammas. Imeline kooslus- kevadine õitsev ja lõhnav noortes lehtedes mets ning meri sillerdamas kohe sealsamas. Tavaliselt vast tuleb kujutlusse eelkõige kombinatsioon liiv- männid- meri, mis siin aga ei kehtinud. Soojadel kividel lebades juttu vestes möödus puhkepaus kiirelt. Kas minna nüüd ööbimispaikka Penijõele või veel rappa? Kuna õhtu oli jõudmas, siis otsustati siiski esmalt majutumise ja õhtusöögi kasuks, ent võimalus jäi entusiastlikematele avatuks…
Penijõe mõisamajas asub Matsalu looduskaitse keskus ning selle taga meile pesapaik broneeritud oligi. Juhuse tõttu ei saanud kokkulepitud inimene meie majutumist sissejuhatama tulla, mistõttu tegi seda samas majakeses elav naine, kes osutus… meie kunagiseks taasasutajaks! Ehk õnnestub teda veel sealt metsade ja niitude vahelt tagasi võita, tasapisi küll. Et aga meie giid oli vaja poegadega vastu pimedat koju toimetada ning meie väike seltskond eraldi suurest grupist kippus ikka rappa, siis moodustasime kaheautolise ekipaaži ja suundusime retkele.
Tee Tuhu rappa viis läbi Kunila küla- valus näide ääremaade hääbumisest. Buss enam ei käi, pered on järgepidi kadunud- nüüd moodustabki terve küla vaid üks majapidamine ja pere, ehkki jõe ääres olla kauneid kohti, kuhu kodu rajada… Natuke müstikat ka- sealsamas külas olla üks männitukk, mis on nõiutud sedaviisi, et sealt ei tohi mitte oksaraagugi koju viia, juhtuvat õnnetus. Uskuda või mitte- ka tänapäeval on needus nö „toiminud”, kui üks mees olla sealt ligidalt puid teinud…
Laudtee rabas oli vaid 900 m, kuid näitas kujukalt ära kõik kolm soo arenguetappi- madalsoo, siirdesoo ja kõrgsoo e. raba. Eelkõige oli see kogemuseks meie saksa professorile, kuna tema kodumaal sellist „looduseimet” enam näha ei ole. Tagasi jõudsime alles õhtupimedas pärast loojangut, kõik magasid.
Teine päev viis meid Haapsallu, kus meiega jalutas sealtsamast pärit õde kohaliku giidina. Päev oli endiselt päikeseline ja palav, ehkki pealelõunal hakkas end koguma äikesepilv, mille valingutest me edaspidi õnnekombel alati pääsesime. Perroonil jalutades saime aimu kunagisest raudtee tähtsusest Haapsalu ajaloos, samuti kunagisest vene aadelkonna ja keisripere armastusest selle suurepärase sooja suvekuurorti vastu. Osa seltskonda („poisid”) käis Läänemaa muuseumis, osa („tüdrukud”) huvitus Ilon Wiklandi joonistustest temale pühendatud näituseruumides. Päikese eest pagesime piiskopilinnuse jahedate müüride vahele, käisime keldrites, kiikasime tornist kaunist vaadet holmidele ja väikestele kirevatele vanalinna puumajadele roheliste aedade keskel. Rikkalik lõunasöök Centrali restoranis ning jalutuskäik mööda Suurt Promenaadi Tšaikovski pingini. Kaunilt renoveeritud vanad majad ning luik sealsamas, poegi haudumas…
Viimane ametlik peatuspaik oli Ants Laikmaa majamuuseum Taebla vallas. Mulle isiklikult meenutas see mõningate joonte tõttu maja välimuses, sisekujunduses, -dekooris, tohutul pargialal justkui vähendatud koopiat Saarioinenite imelisest kodust Hvitträskis, mitte kaugel Helsingist. Soome kontakte oli ka Laikmaal, võib- olla tõesti sealt mõjud…
Improviseeritud piknik Märjamaa pastoraadi kõrval muruplatsil enne saju algust oli ilus punkt meie suurepäraselt möödunud nädalavahetusele...
Vaatamisväärsused algasid kohe sealtsamast- külastasime Lihula linnusemäge ja osaliselt konserveeritud varemeid. „Mäelt” vaadates sinetas silmapiiril juba Matsalu laht ning tuletas meelde, et eelmise aastatuhande algul olid siin kingujalamil kohisenud merelained. Ajalooliste varemete värava lävepakus oli näha pehmesse lubjakivvi kulutatud vankriroopa kumerkausjad rennid…Lastel oli hea meel ohtrate ronimisvõimaluste üle.
Seejärel viiski tee meid lahele- Keemu linnuvaaltlustorni juurde Matsalu lahe kaldal. Käänuline tee kadakate ja rannaniitude vahel, kus nii mõnedki vanad mõisamajad veel püsti ja üllatavalt paljude tänapäevaste inimeste eluasemed ja suvituskohad. Matsalu kandis olla Euroopa suurim ühes tükis rannaniidu ala oma erilise taimekooslusega, mida hooldavad kohati suisa pealemakstult lambad ja lihaveised. Pesitsushooaja tõttu ei lubanud viidad meid rannaniitudel kulgevale matkarajale, vaatasime hane- ja lagleparvi muulilt. Vesi ei tundunudki nii raudkülm…
Salevere astangul sai võetud kerge linnupete, märkimaks ära kaasasolnud tütarlapse viiendat juubelit. Jalgrada kulges loogeldes õrnrohetavate puude ja põõsaste vahel, tärganud rohi oli täis nurmenukke, kannikesi, oma järge ootavaid maikellukesi, linnud olid kui arust ära sidistamisega, õhk lõhnas ja päike paistis päris suviselt- milline idüll! Astangu servalt alla vaadates võis kõrgust üsna korralikuks hinnata, kuna kohati olid varvaste juures suurte puude ladvad. Peale väikest astumist jõudsime „silmavee” allikani, mis kiviseinast allapoole lookles. Pea kõik karastasid karge veega oma silmanägemist, ehk salamisi lootes ka imettegevale jõule? Väike puhkus ja teist ringi pidi tagasi. Astangul oli märke, justkui oleks ka siin asunud kunagi muistne linnus, asukoht oleks olnud väga soodne, kuid arvamised on seni jäänud arvamisteks, väljakaevamisi pole veel tehtud.
Peale väikest arupidamist otsustasime sõita Puhtu neemele, kus asub tuntud laialehelise metsa kaitseala ning bioloogide uurimisjaam. Ma ise olin sellest mõttest väga vaimustunud, ehkki see algselt meie plaanidesse ei kuulunud, sest olin kuulnud ja lugenud sealse looduse ilu kohta palju. Otse loomulikult ei tulnud pettuda! Jätnud sõiduvahendid kaitseaia taha, jalutasime mööda metsarada, millel pikkust nii mõnigi kilomeeter, varjuliste puude vahel kuni kivise rannani välja. Teel olid infotahvlid Puhtu mõisaomanike kunagistest kujundustöödest ilu nimel- loodi stiilne looduslik park, mis ongi praeguse metsa aluseks, puhkemajad, mis nüüdseks hävinud. Siin asub ka vanim (Euroopas?) luuletaja Schillerile pühendatud ausammas. Imeline kooslus- kevadine õitsev ja lõhnav noortes lehtedes mets ning meri sillerdamas kohe sealsamas. Tavaliselt vast tuleb kujutlusse eelkõige kombinatsioon liiv- männid- meri, mis siin aga ei kehtinud. Soojadel kividel lebades juttu vestes möödus puhkepaus kiirelt. Kas minna nüüd ööbimispaikka Penijõele või veel rappa? Kuna õhtu oli jõudmas, siis otsustati siiski esmalt majutumise ja õhtusöögi kasuks, ent võimalus jäi entusiastlikematele avatuks…
Penijõe mõisamajas asub Matsalu looduskaitse keskus ning selle taga meile pesapaik broneeritud oligi. Juhuse tõttu ei saanud kokkulepitud inimene meie majutumist sissejuhatama tulla, mistõttu tegi seda samas majakeses elav naine, kes osutus… meie kunagiseks taasasutajaks! Ehk õnnestub teda veel sealt metsade ja niitude vahelt tagasi võita, tasapisi küll. Et aga meie giid oli vaja poegadega vastu pimedat koju toimetada ning meie väike seltskond eraldi suurest grupist kippus ikka rappa, siis moodustasime kaheautolise ekipaaži ja suundusime retkele.
Tee Tuhu rappa viis läbi Kunila küla- valus näide ääremaade hääbumisest. Buss enam ei käi, pered on järgepidi kadunud- nüüd moodustabki terve küla vaid üks majapidamine ja pere, ehkki jõe ääres olla kauneid kohti, kuhu kodu rajada… Natuke müstikat ka- sealsamas külas olla üks männitukk, mis on nõiutud sedaviisi, et sealt ei tohi mitte oksaraagugi koju viia, juhtuvat õnnetus. Uskuda või mitte- ka tänapäeval on needus nö „toiminud”, kui üks mees olla sealt ligidalt puid teinud…
Laudtee rabas oli vaid 900 m, kuid näitas kujukalt ära kõik kolm soo arenguetappi- madalsoo, siirdesoo ja kõrgsoo e. raba. Eelkõige oli see kogemuseks meie saksa professorile, kuna tema kodumaal sellist „looduseimet” enam näha ei ole. Tagasi jõudsime alles õhtupimedas pärast loojangut, kõik magasid.
Teine päev viis meid Haapsallu, kus meiega jalutas sealtsamast pärit õde kohaliku giidina. Päev oli endiselt päikeseline ja palav, ehkki pealelõunal hakkas end koguma äikesepilv, mille valingutest me edaspidi õnnekombel alati pääsesime. Perroonil jalutades saime aimu kunagisest raudtee tähtsusest Haapsalu ajaloos, samuti kunagisest vene aadelkonna ja keisripere armastusest selle suurepärase sooja suvekuurorti vastu. Osa seltskonda („poisid”) käis Läänemaa muuseumis, osa („tüdrukud”) huvitus Ilon Wiklandi joonistustest temale pühendatud näituseruumides. Päikese eest pagesime piiskopilinnuse jahedate müüride vahele, käisime keldrites, kiikasime tornist kaunist vaadet holmidele ja väikestele kirevatele vanalinna puumajadele roheliste aedade keskel. Rikkalik lõunasöök Centrali restoranis ning jalutuskäik mööda Suurt Promenaadi Tšaikovski pingini. Kaunilt renoveeritud vanad majad ning luik sealsamas, poegi haudumas…
Viimane ametlik peatuspaik oli Ants Laikmaa majamuuseum Taebla vallas. Mulle isiklikult meenutas see mõningate joonte tõttu maja välimuses, sisekujunduses, -dekooris, tohutul pargialal justkui vähendatud koopiat Saarioinenite imelisest kodust Hvitträskis, mitte kaugel Helsingist. Soome kontakte oli ka Laikmaal, võib- olla tõesti sealt mõjud…
Improviseeritud piknik Märjamaa pastoraadi kõrval muruplatsil enne saju algust oli ilus punkt meie suurepäraselt möödunud nädalavahetusele...
Efnisorð: koge (mitte laev), mandel riisipudingis, sinna ja tagasi
1 Comments:
ja läände-läände mineku muljeid siis linnast nimega Pariis?
Skrifa ummæli
<< Home