Tötskääbused ülepea hangedes

Ei saa jätta hõiskamata:)
Talv polnud sel aastal nii talv kui praegu kevad talv on.
Istudes hilinevas rongis ihkas hing hoopis kelgutada ja lapse kombel lumes möllata, kuiet tööle sõita. Kurb, et sinililled sel aastal silmamata jäid- kui see mass ükskord veeks sulab, ei ole õrnadest õitest ilmselt enam midagi järel. Ja kõik need lõokesed, punarinnad ja teised varased kevadekuulutajad...
Ent ikkagi on ilus ja rõõmsakstegev.
Mis sest, et silmalaule kohe hang tekib, kui püüad vaadata, kus tee on. Mis sest, et tihtipeale teed ei olegi näha, sest lumesahad ei jõua niipalju samast kohast sõita kui agarasti tuul vaalusid tekitama on. Mis sest, et isegi linnatänavail võib kohata vööni hangesid ja liiklus on aeglasem kui muidu.
Pagaripoistes on soodusega imemaitsvaid kooke-torte.
Üleeile leidsin kõnniteelt loigust sada viis krooni.
Armastan.
...tahaks istuda ärklikorrusel männilaudadest hõbeja põrandaga toas. Seal on väike kamin, kus põlevad mitteprõksuvad puud vaikse sahinaga. Klaasist uksed on lahti ja põlemise lõhna tuleb natuke tuppa. Otsaakende klaasid on väljaspoolt poolenisti kaetud lumepitsiga, seespool markeerivad nende olemasolu maaniulatuvad õrnrohelised läbipaistvad siidkardinad. Kamina ligiduses, aknast langevas valgusvoos on kiiktool loodusvalgete lambanahkadega. Selles istun mina, vaid öömustas pleedis, ning koon bambusvarrastel tulipunast kampsunit. Naeratan endamisi, sest kuulen trepil Tema samme...