W

Uus aastaring, uus ood noorusele ja elurõõmule...
Kolmapäev tundus nagu reede. Perroonil võis terane silm märgata nii mõndagi tuttavat, küll veel peakatteta. Tööinimeste asi ja mis ikka rahalinnas vaimuvärvidega kekata, inimesed pigem veidralt, kui mõistva pilguga seiravad. Seevastu Taaralinna vaksal kihas sinisest, valgest, violetsest, sekka punane täpike :)
Ruttamine-ruttamine, kuis siis muidu- sumadan konventi ja tuldud teed pidi tagasi, rongkäiku. Kus meid oli pikk rivi, kallistused, teretused. Lauluvalik oli seekord hoopis uus ning noorliikmed agarad seda nimekirja läbi võtma. Mis aga teistelt kuulda ei olnud...nagu oleks üksi kõndinud ja lõõritanud. Mäletan, et ennevanasti püüti suisa teineteist üle laulda...hmmm, ajad...

Et omnia vanitas...me endi tehtud hetked jäävad meelde:
varjuteatri aed,
pooltunnike noort hõbekõri C.-i Tähe alguses, kes silmnähtavalt pingutas, et püüda tähelepanu äratada ka nois 2/3 inimesis, kes mõõdutundetult saalis sumisesid,
viimane sett Untsakaid Veski tänavas,
jututamised ilmast ja asjadest Kuperjanovi tänava maja terrassil,
Tõnissoni tänava maja sürrealistlik saal ning seltskonnatantsude kavade seadmine kohati absurdsesse muusikasse- tore, kui ruumi on laialt ja kedagi ei nügi :P
vanade sõprade ja uute tuttavatega improviseeritud kohvik konvendi köögis sisustamaks aega, mida ei raatsinud ega saanud puhtfüüsiliselt magamiskoha puudumise tõttu unele pühendada,
kõõlumine botaanikaaia kiviktaimla-amfiteatri serval päikesesoojal palgiotsal,
lodjalael kesk Emajõe tuuliseid vesi- hoitult ja kaitstult, ent mõtlikuna,
tartlastele vaatepilti pakkumas- kips-kõpsadi kontsadel mantli lehvides tormamas, kollane tulp vartpidi peos, mööda alleed, et jõuda konventi, et võtta asjad, et jõuda bussile, et jõuda järgmisesse linna- minutipealt sai soovitu teoks,
tunnine bussisõit, kus olemine unepuudusest-unevõimalusest juba üpris hõredaks kiskus,
pooleteisetunnine meeldiv tango ja cha-cha-cha pingutus- pilt pea-aegu et tasku minemas hetketi, aga rõõm tantsust kui suur-suur-suur,
vaksal ja teine vaksal, söök ja uni hommikuni...

Noormees hõbekannu ja rapiiriga- pilk vaid ja "tere"...
Üks uus kontakt- kergelt kõutsilik ja salapärane, kuid pälvis miskipärast mu usalduse. Eksnäis. Vbla läheb see üle- kui volbri ekstaas ja ekstreemsed tingimused on lahtunud ja ma olen taas minaise st. vaikne ja tagasihoidlik ja võõrastega ei räägi, jajahh;)
Sõber, keda söandan nimetada vanaks võitluskaaslaseks- kunagi pole volbri ajal nii pikalt trehvanud:)
Sian- njah, seletasin öö olemust kui ajaloolist kommet tähistada noorust, vabadust, elu algust, kevadet. Kuis sõidetakse kokku kaugelt ja lähedalt, kohatakse ja suheldakse inimestega, keda vbla aastas kunagi muidu ei näe, tantsitakse ja ollakse rõõmsad. Mõni leiab mehe, mõni otsib naist, kas pikemaks või lühemaks ajaks, mõni joob üleliia hoogsalt, igal päikesekiirel on vari. Mis siis. Eriline lummus on öös. Veel on... ja seletada seda...pean ilmselt alla andma...tabamata ime:)

Silmad lahti 30nenda hommikul kl 5.30, silmad kinni 1sel u kl 20.45.
Seni maiöö rekord:)