Kui nad hakkasid Pariisi sõitma, tuli Nuustaku siiski vahele

Blogides lainetab "Detsembrikuumus"... Multikulturistid versus eestlased...

Silmanurgast eesti kinokunstil pilku peal hoides võib tõesti tõdeda, et osa varasemaid taasiseseisvumisaegseid filme on põhjamaiselt staatilised, pikad maastiku- ja näoilmekaadrid, napp dialoog. On rõõm, et liigutakse aktiivse tegevuse suunas, mida ülalmainitud film hoolega ka teeb. Tehnilisest raamistikust sisu ümber- tekkis kahtlus, kas kinosaalipidajad helinupu igaks juhuks meelega maksimumi peale unustasid stiilis "teada küll neid napi helitaustaga eesti filme". Ent see ei ole kriitika filmitegijatele, vastupidi, komm hoopiski:) Oldi kvaliteetsed ja professionaalsed. Ohtrate lahingstseenide kohatine amatöörlik kaskadöörlus väga ei häirinud- ei saagi oodata tohutut duublite arvu ja parima väljalihvimist piiratud eelarve juures.

Sisu on see, mille üle kõige rohkem lokku lüüakse... Propagandafilm? Jah, ilmselt on sellekohaseid jooni. Tugevad paralleelid tekkisid filmiga "Nimed marmortahvlil" (nagu vist igal inimesel, kes nüüd mõlemat linateost näinud on). Selle taustal mõte, et kas tõesti oli sõjale ja mässule vastuhakk niivõrd juhuslik? Õnnekombel saadi jälile? Õnnekombel suudeti vastane maha suruda? Abiks koolipoisid, juhuslikult õigel ajal õiges kohas olevad isikud? Olukorras, kus vastane on suurem ja organiseeritum, ei ole meil endil pea-aegu mitte midagi vastu panna ning kriitilisel hetkel päästame end pea-aegu et vaid heast tahtest ja ad hoc formeerunud vastupanust? Ei mingit eeltööd, ettevalmistust, kavandamisi, planeerimisi, organiseerimisi, koostööd?

Hea muidugi, et seda kõike kunagi suudetud on. Selle tulemusel on tänastel multikultuursusest vaimustunutel platsdarm, kust lennata. Sügavast idapoolsest soost oleks see ilmselt tunduvalt raskem. Praegused eestlusele ja rahvuslusele käegalööjad ning maailmale orienteerujad tunduvad unustavat, et meie riigipiiri taga on teised riigid ja nende taga omakorda järgmised. On rahvad ja rahvused. Omade juurte, juttude, legendide, kultuuriruumi ja sotsiaalsete võrgustikega. Seda mitmekesisust ei ole võimalik nivelleerida. Leian selle iseolemise võluva olevat, unistus ülemaailmsest ühtsest juurteta maalasest on utoopia. Pigem säilitada iseolemine ja püüelda koostööle, kui et kaotada kõik ja olla üks loksuv mass!

Film ärgitas tasa tegema lünki Eesti lähiajaloost. Kui on isiklik side, on teema palju elulisem. Mõelda vaid, filmis käsitletud ajahetkel olid ühes teises linnas grupp noori neide loomas midagi, mis on täna juba 85. aastapäeva lävel...