Transformatsioon, mis hirmutab

Seitsme maa ja mere taga asus saarel keset sillerdavsinist merd kõrgete kaljude otsas kindlusloss. Merel paadis olles võis näha siledaid seinu kerkimas kõrgustesse, nii siledaid, nii tumehõbehalle, nii puhtaid, veatuid, külmi ja purustamatuid. Võis ainult arvata, millised on lossi elanikud. Ilmselt samasugused kalgid ja mõistusepärased nagu nägi välja nende elupaikki.

Samas ei huvitanudki see kedagi, sest sinna unustatud maanurka ei sattunud kunagi kedagi. Seega ei saanud ka keegi kunagi teada, et igal südaööl avanesid kõrged sepistega kaunistatud väravad, ning majakana kaugele öösse tulvas sealt välja hõbevalget valgust, heljus sõnulseletamatult meelelisi aroome, kõndisid graatsilised neiud ja noormehed. Kui vaadata alla lossile taevapiiril liugleva kotka silmadega, siis võis näha rippaedu, puhtaid valgeid erinevates tasapindades eluhooneid, veesilmi, kõikmõeldavaid värve... Kuid ka taeva alla ei sattunud peale lindude kedagi, kes oleks huvi tundnud selle salapärase maailma vastu, mis oli nii hästi peidetud väliste kaitserajatiste taha. Ei olnud kedagi, kes oleks tõusnud pilvedeni, tahtnud lahkuda maast, et näha, mis on teisel pool.

Lossielanikke kurvastas see, et uusi hingi enda sekka tuli neil oma öistel retkedel läbi unenägude meelitamas käia. Kurvastas, et oraakli valitud Valitud olid ajast-aega olnud kaetud justkui silmaklappidega ning ei näinud nende Tõotatud Maa võlusid, vaid valisid ebateadlikult oma vana elukäigu pimeduses ja muredes. Mermiidid leppisid sellega, nad austasid oma väljavalitute soovi nendega mitte liituda, kuid isetu poolehoid ja head mõtted Valitute suunas ei kadunud nende südameist. Mermiidid ei teadnud, et kunagi tuleb aeg, kus...

/.../