Tõrvatilgal on tavaks rikkuda kogu meepott, kas õnnestub see ellimineerida juba eos?

Kilkasin siin just ükspäev, et sügismasendus on mind üllataval kombel sel aastal külastatavate nimekirjast välja jätnud. Küll terve pikk novembrikuu ilma päikeseta, ent ei kurje mõtteid, nutuhoogusid ega põhjendamatut emotsionaalset allergilisust ja üldnukrust.

Kui sellest väsimusest vaid üle saaks... Et ta ei tabaks just keset kõige meeldivamaid emotsioone ja asju ja inimesi... Kolm reedet järjest pikki tantsutunde, melu ja seltskonda- balli järelpidu ja kaks jõulutähistamist- viis päeva täistööd ja napid unetunnid nädalavahetuseti... ega ma ometi vanaks pole jäänud?!? Või pole Tartu pöörasustest veel piisavalt välja puhatud, et setback'i annab veel aasta takkagi? Või...

...Ilsekodu on ohus...

...kohevarsti on aastalõpp...
...mida ja keda kõike on mu silmad näinud...
...huvitav- huvitav aasta...
...Koera aasta...
...veel aastalõpusirgel asetati minu ette peegel, kus ma näen oma teist mina teises formaadis... ta on sümpaatne;)

Kodused pööripäevatähistamise päevakud ja aastalõpuball...

Viimasel päeval...

...olen seisnud pimedal ristteel, põletanud säraküünalt, vaadanud metsa tagant tõusvaid tulesid, soovinud naabritele head, kõmpinud vaikselt-mõtlikult tagasi kuuse- ja piparkoogilõhna
...olen vaadanud klaasi tagant raekoja platsile kogunenud masse ning leti taga vahuveini joonud
...olen vist ka niisama vaikselt vaadanud, mõelnud, unistanud, lootnud ja hüvasti jätnud
...olen pidzaamas istunud keset lõbusat rahvahulka

..sel aastal... ?